Nii... nüüd ongi siis see aeg käes. Enam ei tee Sina ja mina kokku meid. Enam ei saa ma Sind niisama kallistada ja musitada, Sa ei luba enam end isegi puutuda. Ma ei saa Sulle niisama otsa vaadata ja naeratada, nautida lihtsalt niisama su ilusaid pruune silme. Ma ei saa enam anda Sulle oma armastust mis on piiritu nagu Sa ju tead. Ma ei saa enam Sulle niisama helistada, et küsida kus oled või mida teed. Ma ei tohi Sind enam isegi mitte välja kutsuda,sest Sul on nüüd oma elu ja minul enda oma. Ma ei saa enam Sind igapäev näha ja Sinuga tunde lihtsalt mingitest mõttetutest asjadest rääkida. Nüüd ma saan vaid vaadata Sind eemalt. Vaadata,kuidas Sa nüüd elad oma elu...vabana, mitte kellestki sõltuvana. Kuidas Sa saad käima hakata ükskõik kellega ja rääkida ning vaadata ükskõik keda.
Mulle teeb haiget juba ainuüksi teadmine et Sa võiksid kedagi sebida. Ilmselt see siis tapaks mind kui näeks kedagi Su kõrval, kedagi teist, kedagi... kes ei ole mina. Ütlesid kunagi mulle,et Sa ei jäta mind iial. Ilmselt siis sinu iial oli siis nüüd käes. Mul on nii valus end õhtuti magama nutta,sest iga asi mu toas ja mu ümber meenutab mulle Sind. Veelgi hullem on hommikuti ärgata,kui esimese asjana,mis mulle meenub, kui silmad lahti teen,et mul ei ole enam ju Sind, siis tekib tunne nagu ei tahakski enam kunagi ärgata. Sa olid üks suur põhjus miks ma igapäev üles tõusin, see muutis juba mu hommikud ilusamaks,kui teadsin et näen varsti Sind. Nüüd muudab mu hommikud nii kurvaks ja vesiseks see,kui mõtlen et ei saa enam võibolla,et kunagi Sinuga olla. Jah VÕIBOLLA... sest Sa ei ole veel otsustanud kas tahad et me lahkuminek oleks täielikult lõplik või vaid ajutine meeletus. Loodan praegu vaid sellele et Sa avastad, kui üksildane on elu ilma minuta, loodan et hakkad igatsema mind ja siis ehk tahad mind tagasi, aga tundes Sind on see väga vähetõenäoline. Isegi ka kui meil oleks jälle midagi, teeks see tunne,et võin Sind igahetk, mõne tähtsusetu asja pärast kaotada teeb haiget. Tõenäoliselt peaksin elama ma pidevad hirmus,et mil saabub jälle see hetk kui otsustad et meil on vaja jälle rääkida... Sa ütlesid,et armastus sai minu vastu otsa. Aga kas oli see siis üldse armastus? Arvan,et see oli vaid ajutine kiindumus, või armumine, see aeg, mil kõik tundus nii ilus ja perfektne. Aga lihtsalt siis meie tülidega see kõik kadus ja hakkasid ainult mu vigu tähele panema... ka siis kadus see armumine. Sest armastus on tunne mis jääb, see ei kao niisama,seda e i suudaks eal isegi tülid hävitada. Armastus on neid tugevam. Usun et see on kõigest tugevam,isegi ka surmast. Sest mina jään Sind alatiseks armastama. Isegi kui olen juba vana või noh pensionär, meenutan milline oli mu esimene armastus, esimene poiss kelle vastu mul olid niii sügavad tunded, et neist oleks meie kahe jaoks piisanud-