Lihtsuses peitub võlu

Sa ei saa mitte kunagi teadma seda,kui palju sa mulle tegelikult tähendasid, seda kui palju ma sind tegelikult armastasin, kui palju ma olin sinu nimel kõigeks valmis tegema, kui palju ma sind ihkasin, kui palju ma sind vajasin, kui palju sa mind muutsid, kui palju sa mulle meeldisid, sest sind ei huvita see enam, ja käiies sinuga ei tulnud ma isegi sellepeale, et Sinuga sellest rääkida. Alles hiljem avastatakse selline asi. Siis kui see väga oluline tükk sinust on puudu, alles siis sa avastad, kui palju sa teda tegelikult vajad, ja meeldigu see sulle nüüd või mitte, Sa tead et sa ei saa teda enam kunagi tagasi. Olgugi et mõistus ütleb Sulle, unusta ta ära, ta ei ole Sind väärt, Sa leiad omale peagi kellegi kes on kindlasti temast palju palju parem, kui tegelikult Sa enda sisimas sügaval tead et mitte keegi ei suudaks teda asendada, mitte et oleks keegi temast parem, lihtsalt, Ta oli sinu jaoks eriline ja uskuge, seda ei ole nii kerge unustada. Ka peale mitmeid kuid sa mõtled, kui hea teil koos oli, kui eriline ta sel ajal sinu jaoks oli, mis siis et Sa nüüdseks oled juba ilmselgelt uue kallima leidnud, sa siiski mõtled temast kasvõi kord nädalas, kindlasti tihedamini, sest paljud pisiasjad võivad sulle lihtsalt teda meenutada. Ta võib Sulle öelda et ta soovib et ei tunneks sind, soovib et sa poleks iial ta ellu tulnud, soovib et sa siit minema läheksid, öeldes sulle kui palju ta sind vihkab ja räägib et kõik mida ta on sulle kunagi öelnud, pole tegelikult talle mitte midagi tähendanud, ütleb et oleks parem kui sa üldse surnud oleksid, kuigi ainult Sina tead ja tunned Teda niimoodi,nagu mitte keegi teine veel teda tundud pole, sest teie vahel oli see, teie vahel oli eriline side, midagi sellist mis sõlmis teid. Ta vaatas Sulle igakord kui Sinu juurest ära läks, silma, ja lubas et armastab sind igavesti, juhtugu mis tahes, lubas et ei jäta sind iial, lubas et armastab sind maailma lõppu ja tagasi... kuid näed, asjad ja inimesed muutuvad. Alati ei ole kõik nii nagu roosade prillide läbi tundub. Võib ju vahest juhtuda et see kõige kallim inimene keda armastad, jätab su lihtsalt paugupealt maha. Ütleb erinevaid, väga haiget tegevaid asju, mis sulle alles mõni minut hiljem kohale jõuavad. Alles mõni minut või tund, või isegi päev hiljem sa saad aru mis tegelikult nüüd juhtunud oli. Mina kutsun seda shoki-seisundiks. Avastad näiteks alles järmgine päev et ta jättis Sind maha. Siis jõuab sulle kõik reaalselt kohale, mõtled kõigile mida te koos tegite, kuidas ta sind südamest naerma oskas panna, kuidas te koos lollitasite, kaklesite ja vaidlesite, tunned et see kõik on nüüd kadunud, ja Sa ei saa enam selle jaoks mitte midagi teha. See on lihtsalt kõige valusam tunne maailma. Ja siis sa võtad mõne Sulle kalli asja, näiteks tema kingitud mõne asja, või vaatad teie ühist fotot, ja lased pisaratel tulla. Sa tunned et tahaks ennast lihtsalt tühjaks nutta, tahaks nutta nii kaua et enam ei jaksa hingata, tahad niii kaua nutta kui enam niii paganama valus ei oleks, tahad et nutmine aitaks, aga ei, see ei muuda midagi, sa võid ju endast kõige selle välja lasta, aga miskipärast parem ikkagi ju ei hakka. Sa hakkad mõtlema,et milline tühjus nüüd Su sees on, selline tunne nagu oleks süda seest rebitud, nagu pool sinust endast oleks nüüd surnud. See on väga väga valus tunne. Tunne nagu tahaks ära surra. Kuigi natuke labane on ju mõelda,et hakkad end mõne poisi pärast ära tapma. Lihtsalt kui hull ka olukord ei oleks, siis tea alati et kõik on mööduv. Sa leiad omale taas uue silmarõõmu, ja Ta võib osutuda palju paremaks kui eelmine, kuid mitte alati ei ole nii, nooo siis lihtsalt peab nii kaua otsima kui leiad endajaoks selle kõige parema, olgugi et alguses tundub et Temast mitte kedagi paremat ei ole. Uskuge mind, kui ta Sind maha jättis, ei ole ta Sind tegelikult väärt, Sa oled väärt midagi palju paremat, kedagi sellist kes hoiab ja armastab Sind rohkem kui seda tegi tema. :)